Sydney – Canberra – Tilba-Tilba

Sydneys ärasõites sain palju ilusaid pilte rannikust. Tegin väikse ringi ja sõitsin läbi Royal National Parkist. See on mägine ja suurte metsadega kaetud, küllaltki suur territoorium. Sealt lõunasse sõites oli võimalik minna otse mööda Southern Hwy, kuid Grand Pacific Drive tegi küll väikse ringi ja oli päris huvitav. Mingid lõigud sellest meenutasid sõidu alguses läbitud Geat Ocean Road –i. Edasi vaheldusid lõputud rannad tööstusmaastikuga. Ööbisin Seven Mile Beach läheduses. Koha nimi viitab pikale rannaribale, kuid minu meelest oli see liivarand veelgi pikem. Ilm oli kehvavõitu ja pidevalt udutas mingit vihma.

Batehavenis nägin mereäärses pargis päris huvitavat kujundust. Olen juba kunagi rääkinud, et igas väiksemaski linnas on mälestusmärk erinevates sõdades hukkunutele, kes on päris just sellest piirkonnast. Tavaliselt on see küllaltki ühesugune ja obeliski suurus sõltub linna suurusest, mis on enamvähem proportsioonis hukkunute hulgaga. Batehavenis oli aga mälestusmärgi kujundus veidi teistsugune. Ka pargi pingid olid päris huvitava lahendusega. Computers poes müüdi erinevaid arvuteid, nii suuri kui väiksemaid. Selles linnas vahetasin välja ka täiesti siledaks kulunud tagumise rehvi.

Tee Canberrasse viis üle mägede ja see oli vanale Konnale tõsine katsumus. Kahju, et minu GPS -l pole altimeetrit. Lõputud ja järsud tõusud jätsid mulje, et kohe olen Dzomolungmat vallutamas. Õnneks on peale järsku tõusu langus ja see tegi elu veidi lihtsamaks. Canberra ei üllatanud. See linn on projekteeritud eelmise sajandi alguses ameeriklase poolt. Teed on laiad, rohelust ja avarust on palju. Äraeksimise võimalusi eriti ei ole. Kõik on nagu sirkli ja joonlauaga tehtud. Lühidalt öeldes on Canberra nagu „Joonistatud linn“.

Käisin sõjamuuseumis (Australian War Memorial). Seal on kirjas kõik sõdades hukkunud alates „Soudan Contingent 1885“ kuni Iraagi sõjani välja. Üllatas erinevate sõjakollete arv, milles Austraalia sõdurid on osalenud. Osadest ma polnud varem kuunudki.

Parlamendihoone oli suur ja uhke. Inimesi lastakse sinna vabalt sisse igapäevaselt 9am – 5pm. Ainus päev, mil parlamendihoonesse publikut ei lasta on jõulud. Hoones on pood, kus müüakse igasugu nänni. Mõtlesin, et ostan kaks kruusi, millel esimese ja viimase peaministri pilt. Vaatasin asja lähemalt ja pettusin veidi. Julia Gillardi kruusile oleks nagu passipilt kleebitud. Ja hindki oli 19 $ tk. Jube kallis ja lõpuks ostsin hoopis John Howardi nimelise kruusi. Tundub, et tema oli kõige pikaajalisem peaminister ja on seda väärt.

Lilli Pilli –sse sõitsin ainult seepärast, et selle linna nimi on peaaegu samailus, kui Kununurra. Selgus, et üks sama nimega koht on olemas ka Sydneyst veidi lõuna pool. Lilli Pilli osutus väikseks kohaks, kus käis usin ehitustegevus. Langetati metsa ja uued majad kerkisid. Paari aasta pärast on see kindlasti äravahetamiseni sarnane sadade muude asulatega aga ilus nimi on ikkagi.

Tundub, et Austraalias käib praegusel ajal üsna tõsine äri kinnisvaraga. Igas väiksemaski asulas on üks või rohkemgi kinnisvara büroo kontorit ja tööd jätkub. Ei midagi uut siin ilmas ja maksab objekti asukoht ja muidugi ka maja enda suurus. Väikelinna maja 250 – 500 tuhat $. Hinnalage muidugi ei ole ja popimad maksavad palju rohkem.

Sõitsin aina lõuna poole ja püüdsin hoida võimalikult ookeani äärde. Teel Congo –sse lõppes äkitse asfalt ja algas kruusatee. See oli vist esimene kord, kui kogu tripi jooksul sõitsin mööda maastikku. Kuna GPS näitas, et sealt saab edasi sõita, liikusin jonnakalt edasi.

Päeva lõpetasin Tilba Tilbas. See on 19.sajandil loodud asula, kus õhtusel ajal käis vilgas tegevus kohalikus teeäärses kõrts-bensukas. Väga sümpaatne koht.

Lõpuks veidi hilinenud tervitused kõigile Sõbrapäevaks.

Extra tervitus politseiohvitser Drown –le Geraldtonis, kes lõbustas ennast sellega, et tegi eelnevate rikkumisteta turistile kinnitamata turvavöö eest maksimumtrahvi. Kui ta oleks määranud mulle normaalse trahvi, maksaksin selle ka ära.

Tilba Tilba,

15. Veebruar