Lakes Entrance – Port Albert – Phillip Island

Lakes Entrance nimetus vastab ka selle linna funktsioonile. Selle koha peal on sissepääs  ookeanist pikale, paraleelselt rannikuga kulgevale järvestikule. Võib kaua mõelda, kas see on ookeani laht, järv või jõgi, kuid see on minu eest juba valmis mõeldud ja nimetatakse neid veekogusi järvedeks. Kogu eraldav maariba on tegelikult ülisuur ja kümneid kiomeetreid kulgev liivaluide, mis on kateud osaliselt metsaga. Tuleb arvestada, et enamus metsa on Austraalias siiski põõsastik. (buch). Tõsiseltvõetav mets on ainult vihmamets, kus on puud tõeliselt suured.

Port Albert on kaugel suurtest teedest. Kohtusin seal Hollandi backpackeritega, kes suundusid samuti Melbourne poole. Port Albertis püüdsin pildistada veetaseme erinevust mõõna ja tõusu ajal. Kohalike sõnul pidi suurim tõusu-mõõna vahe olema 2,5 meetrit.

Port Welshpool oli nagu üks sadadest teistest sadamalinnakestest aga seal nägin huvitavat vaatepilti. Mitu puksiiri vedasid nafta puurtorni, mida veeti sinna Filipiinidelt, kus see oli valmistatud. Ilm oli päris udune ja pilt ei saanud eriti hea. Puurtornide hingeelust rääkis mulle Paul, kes on farmer ja kasvatab lambakoeri.

Ostsustasin sõita Austraalia mandri lõunapoolseimasse punkti, mis asub Wilsons Promontory –l. Tee sellele neemele oli päris mägine. Jällegi tõsine katsumis vanale Konnale ja jälle me saime sellega hakkama. Tee lõppes Tidal River –is. Et jõuda päris lõunatippu, pidi minema edasi jalgsi umbes 20 km ja siinkohal lõppes minu mägedevallutamise isu otsa. Defineerisin endale kiiruga uue eesmärgi ja see kõlas järgmiselt: „Sõitsin Austraalia mandri lõunapoolseimasse parklasse“.

San Remos toimus sel päeval suur turg koos tsirkuse ja kõige selle juurde kuuluvaga. Müügilettidel oli kõikvõimalik nänn ja muusikat tegi ansambel.

San Remost viib sild Phillip Island –ile. Selle saare läänerannikul võib näha väikseid pingviine, mis on väiseim pingviinide liik. Need pingviinid sulevad peale päikseloojangut kaldale ja seda siis 36 $ eest näidatakse. Kuna sattusin sinna hommikul, otsustasin seda atraktsioon ootama mitte jääda. Läänepoolseim asula on Summerlands, ültugev tuul, kuid imeilus vaade merele.

Veidi sportimisest:

Austraallane peab lugu tervisespordist. Võib-olla ei saa seda üldistada aga räägin ainult sellest osast, kes hommikuti jooksevad, ujuvad ja sõidavad jalgrattaga. Varahommikul on nad platsis. Pargin Konna õhtul vaiksesse mereäärsesse parklasse, mis on hommikuks tundmatuseni muutunud. Hommikul ärgates on parkla autosi täis ja tundub, et kõik on kogunenud just sellesse parklasse. Jookstakse, võimeldakse, ujutakse, sõidetakse lainelauaga või jalgrattaga. Tunni jooskul on jälle vaikus. Täna hommikul ärgates olid kogu parkla vallutanud jalgratturid, kellele oli laupäeva hommikul korrraldatud võistlused. Ja neid oli sadu, kes sel hommikul võistlema asusid. Eesti on sama mägine, kui Nepal ja populaarseim jalgratas on „mountain bike“. Austraalias kasutatakse enamuses maantee jalgrattaid.

Frankston,

19.veebruar