Auto saime kätte ja alustasime sellest, et läksime poodi toidu- ja veevarusid täiendama, kuna ees ootab 4500 km teadmatust. Selle piirkonna kohta teadsime ainult, et tuleb kuum ja niiske. Hakkasime juba linnast välja sõitma, kui saabus ootamatu point meie Geraldtonis toimetamistele. Olin unustanud kinnitada turvavöö ja seda märkas kohe valvas politseinik. Paluti tee äärde seisma jääda. Jutt ei olnud pikk ja määrati rahatrahv. Lugesin politseiniku etteheitvatest silmadest välja, et tegelikult olen vääret vangalakaristust, kuid tänu nende mõistvale suhtumisele pääsen vaid rahatrahviga. Tegin lihtsa järelduse, et raha on tühine võrreldes vabadusega ja olin neile tänulik. Austraallaed liiklevad üldiselt väga viisakalt ja reeglite rikkumist pole eriti märgata. Teed on suhteliselt kitsad ja määdasõit on ainult selleks ettenähtud lõikudel. Meie kiirus on 80-90 km/h ja närvilisi möödasõitjaid on ülivähe. Lihtsalt sõidetakse sabas ja lubatud kohas tehakse möödumine. Võib ainult ette kujutada, mis toimuks samas situatsioonis Eestis. Enamus maanteid on nimetatud hellitlevalt haiveideks ja lubatud kiirus on 110 km/h. Põhjaosariigis on lubatud suurim kiirus 130 km/h
Hoidsime hinge kinni, kui alustasime sõitu Carnavoni poole ja lootsime, et sellega on meie tehnilised probleemid lõppenud. Sooja oli 40 kraadi ümber. Mäed vaheldusid orgudega ja siis nägime ka esimest korda, kuidas vihmad tekitasid teele järvekese. See esimene kokkupuude oli umbes 300 meetrit pikk ja 30 cm sügav. Jalad said igal juhul märjaks aga see oli ainult positiivne. Carnavon on ilus pisike rannikuäärne linnake, kuhu jõudsime kella 9 –ks õhtul. Sel ajal sätivad austraallased ennast magama linn oli vaikne. Tegime linnale väikse ringi ja tankisime. Kütuse hinnad on väikelinnades palju kõrgemad, kui suurtes. Püüame hoida pidevalt autos kütuse varu umbes 1000 km läbimiseks.
Auto remondi tõttu olime kaotanud igasuguse ajavaru ja olime sunnitud teekonda jätkama öösel. Sihtpunktiks seadsime Karratha, kuhu oli 662 km ja hommikuks olime kohal. See on tööstuspiirkond ja samasse sarja kuulub ka Port Hedland.
Alates looderannikust olid tee äärtes mingid punased „junnid“. Need olid erineva kujuga ja neid võis tee ääres märgata tuhandete kilomeetrite ulatuses. Mõnes piirkonnas olid need massivsed pätsid ja mõnes peenikesed ja sihvakad postid. Kõrgus alates paarikümnest sentimeetrist kuni paari meetrini. Alul arvasime, et ku kunagi on siin mammutid ringi lonkinud, oma pätisd maha jätnud ja need on nüüdseks ära kivistunud. See mõte tundus aga kahtlane, kuna me polnud Austraalia mammutitest midagi kuulnud ja neid pätsikesi oli lihtsalt liiga palju. Alles hiljem saime teada, et need on termiitide poolt ehitatud.
Järgmiseks sihtkohaks oli Broome. Vaatasime ilmateadet ja see lubas jahutavat äikesetormi. Järgneva 600 kilomeetri jooksul oli teel 2 bensukat ja ei ühtegi muud asustatud paika. 
Need linnadest kaugel asuvad teeäärsed bensukad on täielikul isemajandamisel. Elektrit toodavad suurte diiselgeneraatoritega ja tuled säravad. Vee päritolu jäi küll arusaamatuks aga ilmselt kogutakse vihmavett, filtreeritakse seda ja kasutatakse olmeveena. Vaatamata sellistele ekstreemsete oludele, olid inimestel näod nalja täis ja hea tuju.
Broome jõudes, olime nagu vette kukkunud. Saabusime sinna hilisõhtul, kõik riided olid sekundiga läbimärjad ja käed kleepusid rooli külge Me ei kujutanud hästi ettegi, kuidas sellise kuumuse ja niikusega on võimalik magada. Ainukese lahendusena näis dushi leidmine. Suuremates mereäärsetes linnades ei ole see eriti keeruline, kuna ookeani vesi on ülisoolane ja ametlikes randades on dushid olemas. Leidsimegi sobiva ranna koos dushiga. Peale seda saabus kergendus nagu oleks pihil käinud ja sealne kliima ei tundunudki enam põrguna. Inimene harjub üllatavalt kiiresti kõigega.
Kuna enesetunne oli ok, otsustasime teha bussile ristimise tseremoonia. Olime ju peale remonti pigistanud temast mitutuhat kilomeetrit, millele bussike ilusti vastu pidas. See andis lootust, et suuremad probleemid on möödas. Buss on meil teatavasti roheline ja arvasime, et bussi nimeks võiks saada kas krokodill või konn. Krokodilli nime välistasime üsna kiiresti, kuna buss on palju heledam ja teiseks on krokodill lihasööja. Valik jäi rahuarmastava konna kasuks, mis sobib suurepäraselt isendile, mis kulgeb rahulikult 85 km/h. Ristimise tseremooniale otsustasime külalisi mitte kutsuda, kuigi linn oli vaatamata õhtusele ajale täis pidutsevaid pärismaalasi.
Hommikul äratas meid koputus uksele. Ukse taga seisid murelikud amtenikud, kes teatasid, et selles parklas ei tohi kämpida. Selgus, et arusaamad kämpimisest on meil täiesti erinevad. Selgitasime neile, et me kämbigi, olime autos ja lihtsalt silm vajus kinni. Ei olnud meil üles pandud telki, laudu, toole ega midagi, mis viitaks kämpimisele. Nende jutust käis mitu korda läbi „45 $ penalty“, otsustasime, et nende arusaam kämpimisest on ainuõige ja lubasime kohe ära minna. Lõpuks saime kokkuleppele ja ametnikud jätsid meid rahule.
Veestime osa päevast Broome- s ja Hannese terav kõrv tabas äkitse eestikeelse jutu. Need olid kolm Tartu poissi. Kaks neist olid alles saabunud Austraaliasse ja alustasid töö otsingutega. Igal juhul oli kohtumine nende poistega üks lahe vahepala meie viimaste päevade hullule kihutamisele.
Järgmiseks sihtkohaks märkisime Kununurra, mis on on maailma ilusaima nimega linnake ja meenutab veidi Pipi juttudest tuttavat Kurrunurrumad. Tee sinna viis eemale ookeanist ja selle jahutavast tuulest. Teoreetiliselt on võimalk sõita ka läbi Kimberley, kuid sinna on mõistlik minna ainult neliveolise autoga. Niisiis valisime pikema teekonna. Kindlasti oleks Kimberley kaudu olnud huvitavam, kuid ehk kunagi hiljem….
Teel Darwinisse pidime ületama ka osariigi piiri ja jõudma NorthernTerritory. Osariigi piiril nägime silti, milles piirati alkoholi ja porri sissevedu. Olin veidi ehmunud, kui leidsin Hannes fotokast pildi, mille olin valmis juba ära kustutama.
Viimasel hetkel ütles Hannes, et pildil olev kahtlane objekt on hoopis ekslikult objektiivi ette jäänud sõrm ja sõitsime edasi sirge seljaga ja seadusekuulekalt.
Järgmine postitus tuleb juba Darwinist, mis on ilus ookeaniäärne linn ja ühtlasi Northern Territory pealinn.
Enne Darwinit,
22.jaanuar
