Brisbane – Byron Bay – Nimbin – Woolgoolga

Arvasin, et lõunasse sõites väldin kiirteid ja hoian rohkem ookeani äärde. Teoreetiliselt on see täiesti võimalik, kuid praktiliselt võtaks see mitu korda rohkem aega. Asi selles, et suur osa rannikust on asustatud ja tiheda liiklusega. Nagu linnades ikka, on ristmikel valgusfoorid ja sellise tempoga jõuaksin Sydneysse ehk juuli kuuks.

Esimene pikem peatus oli Byron Bay. Ilus väike linnake ja üllatavalt palju igasuguseid käsitöö kauplusi. Seda siis alates akvarellidest kuni nahkkohvriteni välja. Samas olid ka töökojad, kus neid meisterdati. Hinnad olid küllaltki kõrged aga käsitöö on vist kallis igal pool. Jäin selle linna juures asuvasse parklasse ka ööseks.

Järgmisel päeval otsustasin sõita kohta nimega Nimbin. Seal asub Austraalia suurim hipide kommuun sinna sõitmiseks tuleb kiirteelt maha keerata ja peab umbes 50 km mägedes sõitma. Loodus on mägedes muidugi võrratu. Tee läks kogu aeg kitsamaks ja puud kõrgemaks.

Kui kohale jõudsin, ei tulnud pettuda. Tegelikult see polnudki linna vaid pigem village, kus suurem osa elust käis ühel peatänaval. Vanad karvased ja rõngastatud taadid jõmisesid baarides. Imselt tõmmati ka mariuaanat. Veidi häiris see, et mingid nolgid pakkusid seda iga saja meetri järel. Kui ma oleks tahtund, oleksin saanud oma portsu ka ilma nendeta kätte. Müüdi ka tööstuslikust kanepikiust hilpe ja need olid tavalisest hiinas toodetud tränist umbes poolekallimad. Ja muidugi turiste oli palju. Jäi mulje nagu oleks see linnake oleks mingi palverännaku sihtpunkt. Igasuguseid karvaseid oli sinna kokku tulnud. Kohtusin ühe umbes 60-aastase karvasega, kes oli 1988 aastal sinna tulnud Slovakkiast. Ta rääkis inglise keelt veel vähem, kui mina ja ma ei saanudki päris täpselt aru, kuidas sel ajal oli võimalik sellest riigist legaalselt lahkuda. Elab ta paarikümne kilomeetri kaugusel ja pidi Nimbinis käima vähemalt korra kuus chillimas.

Kui turistide hordid olid õhtuks kadunud, jäid ainult kohalikud karvased ja siis oli kogu õhkkond veidi loomulikum ja mõnusam. Sättisin ennast kõige kaugemasse baarikesse ja lihtsalt nautisin õhkkonda. Tutvusin Ricky -ga on tulnud mõneks ajaks siia ja uurisin veidi ta elamist

Edasi läks teekond tagasi rannikule ja lõuna poole. Püüdsin kiirteid vältida, kuid see ei ole eriti võimalik. Paljudes kohtades on nii, et kui tahad rannikule sõita, keerad kiirteelt maha. Kõige hullem, et pärast peab sama teed tagasi tulema kiirteele. Leidsin end äkitse Itaalias. Siia maabusid XIX sajandil itaallased ja praegugi elab siin itaallaste kogukond.

Veidi siinsest postkastide maailmast:

Lääne pool, kus vahemaad pikad, pikutavad teede ääres, posti otsas 200 liitrised plekktünnid, mida kasutatakse postkastidena. Linnades on pilt korrektne ja „comme il faut“. Kui keerasin mägedesse, oli sealsetes vihmametsades hoopis huvitavam pilt:

Woolgoolga,

05. Veebruar